Muruniidukid on eksisteerinud alates 1805. aastast. Sel ajal olid muruniidukid inim-jõul ja neil puudus jõud.
1805. aastal leiutas inglane Plucknet esimese masina, mis suutis teravilja koristada ja umbrohtu lõigata. Inimene lükkas masinat, mis läbi käigukasti sõitis pöörleva teraga muru niitma. See oli muruniiduki prototüüp.
1830. aastal patenteeris Briti tekstiiliinsener Bill Buddin rullmuruniiduki ja pälvis tunnustuse.
1832. aastal alustas Ransomers Agricultural Machinery Company rullmuruniidukite mass-tootmist.
1831. aastal sai Briti tekstiilimeister Cabiria murutrumlile maailma eksklusiivse patendi.
1833. aastal alustas Ransomers Agricultural Machinery Company rullmuruniidukite mass-tootmist. 19. sajandil kasutati neid kergeid,-lihtsasti kasutatavaid-rullmuruniidukeid laialdaselt liiklusteede äärsetel haljasaladel.
Britid London Enns leiutasid 1902. aastal sisepõlemismootori jõul töötava rullniiduki, mille põhimõtet kasutatakse tänaseni. Seda tüüpi muruniiduk, mida tavaliselt näeb Ameerika maapiirkondade televisioonis, muudab muru trimmimise lihtsaks. Murutööstuse kiire tõusuga hakkas Hiina 21. sajandil kasutama kolbniidukeid. 19. sajandi lõpus oli muru hooldamine-töömahukas ettevõtmine. Näiteks Blenheimi (küla Saksamaal Baieri lääneosas) suurel kinnistul oleks 200 töötaja palgal 50 muruhooldusele pühendatud. Rohu kasvu kõrghooajal tuli niita umbes iga kümne päeva tagant. Niidukid kasutasid väga pikki tööriistu (saagiliste teradega vikatid, mis nõudsid sagedast teritamist vitskiviga) ja töötasid ridade kaupa muru lõikamiseks (tegelikult sarnanes protsess pigem saagimisega). Pärast tööd kaeti muru niidetud rohulibledega, mis seejärel koguti kokku ja kasutati farmi veiste ja lammaste söötmiseks, säästes aega ja minimeerides karjamaa kahjustamist. Niiduk koosneb rööpkülikukujulisest tõstemehhanismist, raamist, vasakpoolsest ja paremast ühe-tiiva umbrohutõrjeseadmetest ning täielikust-masina läbipainde juhtimissüsteemist.
